HALLOWEEN, GUY FAWKES NIGHT, DIWALI ja BMTH ja mis muud toimub.

Ma vahepeal mõtlesin, et peaks rohkem hetke nautima ja igasuguse blogimise pooleli jätma, aga kuna mul on mingi haigus kõigest ja kõigist pilte ja videosid teha, siis otsustasin ikkagi aja jooksul kogunenud põnevamaid hetki jagada. :)

HALLOWEEN

Õnneks ma ei pea seletama, mis see on. See on creeperite püha päev. Igaljuhul, siin on asjad natukene teistmoodi, kuna inimesed kõik üritavad. Või noh, pooled majad üritavad. Kostüüme valitakse juba kuu aega enne ja majad kaunistatakse ära. Halloweeni eelne öö on rohkem täiskasvanute sündmusi tulvil ja Halloween on lastele. Ma ei tea kumb ma olen, ma osalesin mõlemas.

Väga hirmus punt.

Sain Edwardilt pureda.

Halloween oli mu jaoks väga vahva, sest mulle toodi lisaks sellele ühele deemonile kaks veel juurde. Juhhuu! Tegin koheselt nendele sobivad maalingud, millega nad olid rohkem oma iseloomudega sarnased. Siis oli aeg minna inimeste uste taha ja küsida, kas saab trikki või maiustust. Alguses olid lapsed kuidagi hästi haledad, hääl ei tahtnud eriti välja tulla ja näod olid ka nagu eksinud kutsikatel. Siis hirmutasin neid natuke ja asi muutus põnevamaks. Teepeal hirmutasime nalja pärast ka teisi beebisid, kes liiga hilja õues julgesid olla. Lõpuks tundus, et nad vist hakkasid mind kartma või midagi, kuna nad muutusid kuidagi väga lahkeks ja jagasid minuga oma kommisid. Õhtul ütlesid isegi, et oli parim halloween, kuna ühtegi täiskasvanut polnud kaasas. Ma ei teadnud kuidas seda võtta, aga esimest korda kuulsin Aadya suust midagi komplimendi sarnast, vist, kui ta ütles, et kui ta mind vaatab, siis ta ei karda suureks saada, kuna ta näeb, et ta ei pea vanana igav olema. #success

in progress

Kõige paremal on kõige parem kostüüm.

Ma´i tea noh.

See oli mu lemmik maja.

GUY FAWKES NIGHT

Esiteks, mul polnud sellest pühast enne kui see saabus aimugi ja teiseks, see oli ülivinge.

Ei tea, mis asi see on? Las ma olen teie google:

Seda võib nimetada ka kui Guy Fawkes Day või Firework Night või Bonfire Night. Ehk nad on pannud jaanipäeva ja aastavahetuse kokku. Igaljuhul tähistatakse seda, et 1605 aastal 5. novembril algatasid mingid tüübid eesotsas Guy Fawkes`ega revolutsiooni, et kukutada Kuningas James I protestantlik võim ja asendada see katoliiklikuga. Nad põhimõtteliselt tahtsid parlamendihoonet õhku lasta ja kuningat tappa, aga see ei õnnestunud neil. Guy Fawkes vahistati, kuningas pääses eluga ja siis inimesed tähistasid seda kõike lõkete süütamisega. Mingil põhjusel on nüüd lisandunud ka ilutulestik. Igatahes ajalootund on läbi ja kirjutan edasi, kuidas ja mis nad nüüd sel päeval teevad.

Nädal aega enne võis kõikjal näha ilutulestikke, kuid põhilised üritused jäid nädalavahetusse. Ma läksin Kymbali ja tema semudega ilutulestike showd vaatama Battersea Parki. Meie seiklused algasid juba enne seda, kuna pidime leidma koha, kus piletid välja printida, kuna koha pealt pole siin mingile üritusele eriti võimalik pileteid soetada ja elektroonilisi siin vist ei eksisteeri. Kõik raamatukogud ja printimiskohad olid suletud ning keegi, kes läheduses elab telefonidele ei vastanud. Niisiis käisime lambistest poeustest sisse ja küsisime, kas nad omavad printerit. Alustasime nendega, kus olid arvutid ja elektroonika. See oli nagu mingi mäng, kust igast poest saime uued juhtnöörid, kuidas ja kuhu edasi minna. Olime juba lootust kaotamas, kui Kym astus mingisse pagaripoodi sisse, ma jäin välja ootama. Ilusaid torte tegin küll, aga ma olin kindel, et nad meid aidata ei saa. Üllatuseks, selgus, et neil oli kõigi nende tortide ja kookide all üks priter ka peidus ja nii me saimegi oma piletid pagaripoest.

Cakes by Robin 

Siis liikusime üritusele, milleni teekond näis lõputu. Sada otsa metroodega, et kõik semud kokku korjata ja lisaks hakkas mingi vanapraua minuga bussis rääkima. Alguses proovisin teda maha raputada sellega, et ma pole UK-st, et ei saa aru hästi ja olen üldse väga saamatu. Siis ta kiitis mu juuksevärvi, ma tänasin ja siis ta küsis, et kust ma siis õigupoolest tulen. Üllatuseks vastuse peale, et Eestist, oskas ta nimetada pealinna. Pärast seda rääkis ta juba oma terve eluloo ära, alustades sellega, kuidas ta läätsede kandmise pärast peaaegu pimedaks jäi ja lõpetades sellega, et ta tahtis, et ma nimetaks oma õdede ja vendade nimed, kuna Kym ei suutnud vastu panna ja ütles, et mul on neid palju.

Järgmisel hetkel olime ürituse järjekorras, mis oli massiivne nagu lõunasöögi järjekord laulupeol. Kannatasime selle ära ja siis olimegi kohal. Keset platsi oli hiiglaslik lõke ja ümberringi toidutelgid. Ja siis mõne aja pärast algas juba ilutulestik, mille taustaks käisid brittide pühalood ja lihtsalt ilusad laulud. Ilutulestik käis nende rütmis, mis oli midagi, mida ma varem polnud näinud. Muidugi jäi üritus päris jaanipäevale kõvasti alla, aga samas ilutulestik oli võimas.

Tegelt oli see hiiglaslik :D

Awesome!

Järgmisel päeval olin üksinda Kymi kodus. Algul nad ütlesid, et kui ma ootan tunni ja pool, siis ma saan nendega rongile, et siis ei pea ise metroodega jaurama, ma muidugi olin sellega väga nõus. Aga lõpuks jõudsin rongile kell 20. Tegelikult päris vahva oli, kuna ta isa kogub filme ja ma sain rahus kolm filmi jutti vaadata. Leidsin sealt 2500 filmi seast Näljamängude Mockingjay I osa, The Maze Runner`i ja mingi filmi, mille nime ma ei mäleta, kuna ei süvenenud sellesse väga ja poolt filmi vist lõpuks ei näinudki. Kaks esimest filmi olid igaljuhul vaatamist väärt. Siis tuli Kymi isa koju ja ütles, et mõne aja pärast lähme korjame Kymi kokku ja siis juba London Kings Cross it is! Enne seda hakkas ta süüa tegema ja pakkus mulle seda nii palju, et mul oli tunne, et olen vanaema juures. Lõpuks ma veeresin sealt minema, et Kymiga kokku saada. Järsku tuli neil mõte sõita läbi Londoni, et näidata õiget tänavavaadet, mis on muidugi lummav. Kõik oli väga põnev ning selle tõttu juhtuski nii, et jõudsin kogemata koju alles kell üheksa õhtul. Aadya oli muidugi kurb ja kuri, kuna ta polnud tervelt kaks päeva kedagi kiusata saanud.

That`s life!

Põhiline on see heategevuslik märk seal kõige tipus.

DIWALI

Kahjuks ma ei teinud
tervest endast pilti.

Diwali, Diwali, Diwali! Ehk valguse ja värvide festival. See on hindude jaoks nagu aastavahetus või isegi veel tähtsam sündmus, kus kõik on väga värvilised ja rõõmsad. Leidis aset täpselt nädal pärast Guy Fawkes´i üritust. Mis tähendas järjekordselt nädal aega ilutulestikku. Kuna see on indilaste festival, siis anti mulle üks värviline kleit ja Aadya pani mulle kõige tipuks veel täpi ka otsaette. See kõik oli nii põnev ja awkward samal ajal. Mõtlesin, et saadan, emale endast pildi pealkirjaga „मैं सही रास्ते पाया" aga siis tundsin, et see vist pole tegelikult naljakas.

Kui henna õnnestub! #areng

Kui jõudsime Londonisse nende templi juurde, kus põhiline sündmus aset leidis, siis muutus mu olemine veel veidramaks, sest ma olin ümbritsetud tuhandete indialastega. Kõik kandsid oma kõige pidulikumaid kleite ja rõivaid, aga samas võis näha ka seda sorti inimesi, kes näitasid, et see, et sa oled hindu ei tähenda, et sul ei või swag´i olla. Ehk nad kandsid neid hipi kottpükse või haarempükse või kuidas iganes neid nimetatakse, tagurpidi gängsta cap´i ja vilkuvaid jalatseid. Ja nad ei teinud seda naljaga. Igatahes, nägime jällegi ilutulestikku ja sain proovida väga veidrate välimuste ja nimedega toite, mis oli mu jaoks õhtu tipphetk, sest need olid liiga head ja põnevad. Ma olen juba harjunud sellega, et alati käib india muusika aga nüüd nägin päriselus, missugune on nende tants, mis oli väga teistsugune kui meie oma, natukene rohkem venelaste oma sarnane. Nad tantsivad iga kehaosaga, reaalselt, isegi silmadel on oma liigutused rääkimata sõrmedest ja varvastest. Järgmisel päeval otsustasin lõpuks vaadata paar Bollywoodi filmi, mis on endiselt naljakad isegi kui tegu peaks olema kurva filmiga, sest näitlejad on seal alati rõõmsad ja mingil hetkel otsustavad, et peaks oma elust laulma ja tantsima hakkama.

Isegi tempel oli sel päeval värviline.

MIS VEEL?!

Vahepeal sain aasta vanemaks ja otsustasin, et Bring Me The Horizon´i kontsert on nii sobilik viis selle tähistamiseks kui üldse olla saab. Alguses juba peaaegu nutsin, kuna piletid olid välja müüdud, aga siis viimasel hetkel sain ühe vahva tüdruku käest pileti, mille ta müüs alghinnaga. Ja kui see õnnepäev kätte jõudis, siis selgus veel, et ta oli päeva algusest peale oma semudega järjekorras ootanud, et esiritta saada ja siis põhimõtteliselt ma võisin rõõmust ära surra, kuna sain rahulikult nendega järjekorra algusesse. Ma ei oska seda kontsertit kirjeldada, sest see oli mu üks pukt „must happen“ listis ja nüüd on see juhtunud ja olen väga õnnelik.:)

Arvas, et ma kiilakana kenam vist :D 

Armastus esimesest silmapilgust!

Parim palgakulutus aga on see vahva semu, kes aitab vaba aega mõistlikult kulutada!

Järjehoidja räägib ka tõtt.

Ja siis see ka, et avastasin raamatukogu ja spordihoone, mis mõlemad on samuti kasulikud ajasisustajad.

Lisaks võite vaadata, mis juhtub, kui mu hälviklik pool jällegi võimust võtab:

https://www.youtube.com/channel/UCIknYzqUPE30vcgoOqCB6gg

See on vist kõik :) kolm kuud läbitud ja kolm kuud veel jäänud.

KUIDAS (MITTE)KÄITUDA!

Olen ilusti siin selle kuuga sisse elanud ja nüüd toon teieni 5 eksklusiivset ainulaadset ja isegi õpetlikku lugu sellest, missugused seiklused vahepeal aset on leidnud!

KUIDAS HULLUNUD PLIKA NORMAALSEKS MUUTA?

Nimelt Aadyal(sellel tüdrukul, keda ma hoidma pean) käivad mingid veidrad hood peal. Mõned neist on naljakad, aga mõned on ikka väga tüütud ja häirivad. Ja miskipärast ta ei taha enam eriti sõna kuulata. Olen aru saanud, et ta pole hommiku inimene. Sest absoluutselt iga hommik algab kisaga ja telefonikõnedega emale, et tal on palavik, mis kaob, kui sõbranna helistab ja ütleb et koolis näeb või et tal jalg valutab, mis imekombel terveks saab, kui ma meelde tuletan, et tal on võimlemistund batuudil, mis talle meeldib( see on mingine trenn, kus nad hüppavad batuutidel- „trambolining“). Igatahes ma olen nende hoogude puhul nüüdseks proovinud 4 varianti. Ja siin need on:

Number 1. Kui ta hakkab märatsema, siis märatsen vastu! Hälvitsen hullemini kui tema. Alguses on väga lõbus, kuid siis ta saab vihaseks, sest talle ei meeldi, aga vihasena hakkab ta laamendama ja üldsegi, kaua ikka viitsid niiviisi jaurata? Seda varianti kasutan harva.

Number 2. Kui hoog peale tuleb, siis ei tee sellest välja! Ignoreerin lihtsalt iga tema tegevust, kuni ta enam ei viitsi, kuna igav on kui keegi ei reageeri ju. Kuid vahepeal tekitab ta sellega suure segaduse, mida ma tean, et pean pärast ära koritama ja see ei ole ka eriti lõbus, sellepärast kasutan ka seda varianti vähem.

Number 3. Teen selgeks, et igal asjal on oma tagajärg! Kui ta õigesti ei käitu, siis näiteks telekat vaadata ei saa. See vahepeal isegi toimib, kuid enamuse ajast ei loe see midagi. Ükskord tegime reaalse lepingu, et mis ülesandeid ta peab iga päev täitma ja kuidas käituma ning mis on tagajärjed. Ja lepingus seisid ülesanded, mida mina omakorda tegema pean. Printisime isegi välja ja allkirjastasime kaks lepingut ning igaks juhuks ka koopiat(ma ei tea, milleks need vajalikud olid). Aadya ise oli kindel, et ma rikun seda esimesena, aga kaua ta lõpuks vastu pidas? Täpselt kaks päeva ja siis rebis lepingu tuima näoga pooleks. Ehk siis, see ei olnud eriti tulemuslik üritus.

Number 4. Olen solvunud ja kurb. Kusjuures, see on kõige paremini toimiv, olen kaks korda seda katsetanud. Kui ta sõna ei kuula, siis lähen minema ja olen üksi kuskil solvunud ja ükskõik, mida ta pakub, siis vastan ei. Ning kõige hullem, ei mängi ka temaga, sest olen ju solvunud. Lõpuks ta saab aru, et peaks vist ikka hakkama õppima või oma toidu, mille koguse ta ise omale valis, ära lõpetama, ja soovitud tulemus ongi käes!

Ei, muidu enamus ajast on ta ikka väga tore ja vahva plika, lihtsalt need hood on häirivad. Aga noh, vähemalt ei hakka igav! :)

:D 

KUIDAS ME AADYAGA OMA ÄRI ALUSTASIME?

Äriidee sündis ühel tavalisel õhtupoolikul, kui Aadya tahtis jälle miskit meisterdada. Tavaliselt teeme me koos mingi lauamängu või midagi, seekord tahtis ta mingil põhjusel muumiast pilti välja printida. Aga kuna ta ei oskanud, siis ta printis välja terve netilehekülje. Ma aitasin tal hiljem normaalses suuruses pildi ka välja printida, aga see lõpuks ei olnudki enam oluline. Kuna ma ei tahtnud seda netilehekülje lehte lihtsal ära raisata ja minema visata, siis otsustasin lõigata kõik need tillukesed pildid sealt välja ja nendest ühe raamatu kokku panna. Tegelikult, kuna igat pilti oli kaks, siis sai ka kaks raamatut. Pealkirja panin oktoobrikuule kohaselt halloweeniteemalise ning siis mõtlesime koos Aadyaga mingi lambise teksti, mis tahtmatult tuli riimuv. Keskmise suurusega pilt oli täpselt nagu visiitkaart ja ütlesin naljaga, et Aadya sellest oma kaardi teeks. Ta tegi sellest meie raamatu ostmise visiitkaardi ja ütles, et me hakkame neid kahelauselisi ja kahesentimeetrilisi raamatuid müüma. Järgmisel päeval võttis ta ühe raamatu ja ka visiitkaardi kooli kaasa, et neid oma õpetajale näidata. Aga kui ta koolist tagasi tuli, siis ütles, et me peame vähemalt kuus koopiat veel tegema ja et selle ühe raamatu ta juba müüs koos visiitkaardiga poole naela eest ühele temast aasta vanemale tüdrukule maha (suht kahju sellest tüdrukust tegelikult). Igaljuhul ma ütlesin, et alustuseks võiks ühe veel teha ja et kui ta tahab, siis ta võib ülejäänud ise teha. Aga kuna ta ei tahnud muudesse asjadesse, kui rahaasjad ennast segada, siis oli nõus järgmise päeva pealt vaadata, mitut raamatut veel vaja on. Igaljuhul, tulevikus on tal plaanis välja anda teine osa ja seda juba terve naela eest müüa!

Üks lauamängudest

KUIDAS MA KAHE KAHEKSAAASTASEGA ŠOPPAMAS KÄISIN?

Ehk, käisin ükskord koos Aadya ja tema mingisuguse sõbrannaga ostukeskustes. Ta lubas, et käitub terve nädala normaalselt, kui ma ta nädalalõpus ostlema viin. Niisiis olin nõus, kui hull see ikka olla saab? Aga koheselt, kui me kesklinna poole suundusin mõtlesin, et miks ma üldse sellega nõus olin? Küsisin, kuhu nad minna tahavad, nad vastasid, et ma lihtsalt neile vaikselt järgneks ja nende asju kannaks. Plikad kõndisid mu ees ja ma nende järel, terve tee oli teemaks nende klassi tüdrukud, nende halb riietus(kuigi neil on koolivorm? :D ) ja lapselik käitumine, ise samal ajal omale huuleläiget ja puudrit peale määrides(tegu on neljanda klassiga). Olgu, kannatasin selle ära.

Jõudsime esimesse poodi. Algus oli paljulubav, tüdrukud suundusid väikestele lastele kohaselt kommipoodi. Kust nad midagi ei ostnud, kuna ei tahtnud paksuks minna, peab ikka oma figuuri hoidma. Edasi liikusime hoopiski tervislikumasse restorani. Läksime Mac-i. Peale seda koolitarvete poodi ja ehetepoodi. Asju, mida ma kandma pidin tuli järjest juurde. Siis otsustasid daamid minna make-up´i ostma. Selles poes läks rohkem kui tund aega. Õnneks päästis mind see, et tegin tervest päevast otseülekannet ja niiviisi liigub aeg kiirelt. Pidime pool tundi enne seitset kodus olema, aga kuna ometi ju koju kõndida ei ole võimalik, siis ootasime bussi, mis võttis kaks korda kauem aega kui oleks kulunud kõndimisele ja mida lõpuks ei tulnudki. Hakkasime siis ikkagi jala kodu poole liikuma. Poolel teel tuli meile autoga vastu selle sõbranna ema ja viis meid koju, kuhu me jõudsime kell seitse. Lõppkokkuvõttes: esiteks- õudne, teiseks- enam kunagi nii ei tee!

KUIDAS ME KOGEMATA KILOMEETRI ASEMEL KOLMKÜMMEND KILOMEETRIT BUSSIGA SÕITSIME?

Close enough 

(ära kunagi ütle enne viimast tähte "and")

Põhimõtteliselt algab see selle lausega, et ma pooleldi rikkusin oma eelneva loo viimast lubadust. Läksime reedel jälle peale kooli kesklinna. Aga seekord kahekesi.Olime üksi kodus, sest tüdruku õde ja vanemad olid Londonis ülikoolide avatud uste päeval. See oli leebem variant eelnevast, isegi meeldiv. Käisime Starbuckis ja hiljem ostsime ühe raamatu ja veel mingeid veidraid komme. Siis aga tõeline seiklus algas. Järsku oli Aadya täiesti väsinud ja kuna ta kandis ainult särki, hoolimata sellest, et ma enne kodust lahkumist kümme korda küsisin, et kas ta midagi peale ei peaks panema, oli tal ka külm. Otsustasime minna bussiga. Bussi sisenedes küsisime pealtnäha kurjalt bussijuhilt, et kas ta meie peatusest ka läbi sõidab? Ta vastas, et ikka, ainult, et jõuab sinna väikese ringiga. Kuna meil kiiret polnud, ostsime piletid ja sõit algas. Olime juba tükk aega sõitnud, kui järsku märkasime, et buss liigub veidi vales suunas ja, et see „väike ring“ on ikka üpris suur. Lõpuks jõudsime Stevenage´sse, mis on üldse teine linn ja mis asub WGC-st umbes 15 km kaugusel. Siis mõtlesime, et olgu, midagi on nihu, ja eriti nihu oli siis kui avastasime kõik reisijad olid bussist lahkunud ja kuri bussijuht mootori seisatas ning käskis meil bussist lahkuda. Läksime peatuse juurde ja seal ootas õnneks veel kaks inimest, üks noormees ja veidi vanem daam. Bussijuht lahkus samuti ja kui noormees temalt midagi küsis, siis ta ei vastanud midagi. Siis nad küsisid meilt, et kas see buss mitte liikuma ei peaks, me ei teadnud midagi ja ütlesime, et pidime ka Welwynisse minema, aga bussijuht käskis lahkuda. Nad said aru, et me oleme veidi lost. Noormees ütles, et ju siis peame ootama 1,5 tundi järgmist bussi. See oli väga õudne uudis, kuna kell oli juba pool kaheksa ja hakkas juba pimedaks minema. Lõpuks tuli bussijuht tagasi ja eelnevad inimesed sisenesid bussi. Me Aadyaga järgnesime neile ning bussijuht küsis, et miks me oma peatuses maha ei läinud. Me selgitasime, et me ei näinud oma peatust ja siis tuli välja, et me oleks pidanud kusagil teeotsas maha minema. Meil polnud aimugi, mis selle teeotsa peatuse nimi oli niisiis Aadya pakkus välja, et läheme lihtsalt tagasi kesklinna. Ma kartsin, et pean uue pileti ka ostma, mis nüüd oleks olnud rohkem kui poole kallim, aga küsimuse peale, et kas pean, vastas õnneks nüüd juba mitte nii kuri bussijuht, et ei pea. Istusime bussi ja koheselt hakkasid noormees ja daam küsima, et kas me vajame abi. Nad olid väga toredad. Poiss isegi pani tähele, et Aadyal, mul ja sellel vanemal daamil on külm ja sulges kõik bussi aknad, ilma, et keegi seda otseselt palunud oleks. Lõpuks, kui olime juba tagasi tuttavas linnas tegi sõbralik bussijuht peatuse ja küsis kuhu me täpsemalt minna tahame. Ma ütlesin aadressi ja siis üks vanem mees teadis täpselt, et seal lähedal on üks kool ja ütles, kus bussijuht võiks peatuse teha. Sõitsime edasi kuni jõudsime meie peatuseni. Lahke bussijuht soovis veel head õhtut, me tänasime kõiki inimesi bussis ja hakkasime kiiruga kodu poole liikuma. Teel helistas tüdruku isa, ma juba kartsin, et kuidas ta reageerib, aga õnneks lihtsalt naeris ja küsis, kas nüüd ikka kõik korras. Koju jõudsime kell pool üheksa, tegime kakaod ja vaatasime sooja teki all „Moodsat perekonda“ kuni ülejäänud perekond ka tagasi jõudis. Kokkuvõtteks: vahva on, kui inimesed on toredad ja abivalmid!

KUIDAS MA MAJJA SISSE MURDSIN?

Ma pean ülestunnistuse tegema. Ma pole sellest veel kellelegi peale Kymbali rääkinud. Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, aga kuna asjad on muutunud rutiinseks, siis otsustasin, et jagan seda kogemust teiega. Ma ei tea, kas ma üldse tohin seda teha, sest muidu annan kellelegi veel liiga häid nippe, aga ma pean selle oma südamelt ära saama :D

MA MURDSIN MAJJA SISSE. Põhimõtteliselt, läksin prügi välja viima. Algul mõtlesin, et lähen paljajalu, vahet pole, aga siis nägin, et kurjam, mingid inimesed tulevad, ja otsustasin siiski mingisugused rannaplätud jalga panna (ma olen nüüd neile rohkem tänulik kui nad üldse arvatagi oskavad, ilmselgelt ei arva nad midagi ja ma ei hakka vist neid tänama ka minema). Igatahes, läksin välja ja järsku avastasin, et uks oli mu tagant kinni vajunud. Ja need on siin mingid automaatse lukustusega uksed ning ma olin maja ees, mul polnud võtit ja mis kõige hullem, MU TELEFON OLI KA TOAS. Ja see oli esimene päev kui ma jäin täiesti üksi koju, sest sellel vanemal tütrel algas ka kool niisiis polnud kedagi toas, kes saaks mulle ukse avada. Ma ei tea, missugused kõik variandid sel hetkel mu ajus läbi käisid. Ma tean, et ma hakkasin paanikasse sattuma. Alustuseks üritasin kuidagiviisi ust lahti saada. Ilmselgelt see ei tule järsku võluväel lukust lahti. Teine mõte oli, et ronin üle 2,5 meetrise aia ja lähen tagaaeda ja proovin, et ehk sealt ustest saan sisse. Siis meenus mulle, et ma just eelmine päev panin need isiklikult kinni, niisiis, ei hakkanud üritamagi. Olin lootust kaotamas. Korraks mõtlesin, et ah olgu lähen siis kohe jooksma (jah ma käin vahepeal jooksmas- uus keskkond uus mina või midagi, vend kindlalt minestas kodus) ja olen seni väljas, kuni Aadya koju vaja tuua on. (Irooniline on see, et just hommikul tegime nalja selle üle, et kui ma jooksma lähen ja võtmed maha unustan, siis peaksin samamoodi ukse taga ootama nagu ükskord ta õde). Aga see plaan ei olnud kõige parem, kuna mina olen see, kes võtab kodust võtme, läheb toob Aadya koju ja avab ukse. Aadyal ei ole võtit. Ega ka telefoni koolis kaasas. Vägagi sitt lugu. Ehk sellisel juhul oleksime me pidanud peale seda kahekesi väljas ootama, kuni vanemad töölt koju tulevad. Lisaks, mul olid plätud, millega väga ei jookse vist. Siis mõtlesin, et lähen naabrite juurde ja helistan nende telefoniga, koheselt sain aru, et mul pole numbrit, sest see on telefonis (samamoodi lõppesid ka plaanid mööduvatelt inimestel telefoni küsida, „vabandust, kas telefoni saaks kasutada, tahaksin helistada inimesele, keda ja kelle numbrit te ilmselt ei tea ja kelle numbrit ma ise ka ei tea“) ja isegi kui naabritel oleks, siis nad on ka siiski päeval tööl. Lõpuks üritasin lihtsalt hakata muukima. (Siin taustal peaks mingi Macgiver`i theme song käima hakkama või midagi). Alustuseks pistsin käe postkastiaugust sisse ja üritasin lingini ulatuda. Ei ulatanud, mu käsi polnud piisavalt pikk. Ma üritasin ikka edasi. Kui keegi seda näinud oleks, siis oleks ta päris vahva video saanud, mille üle naerda või siis lihtsalt politseisse helistanud. Mõtlesin pingsalt edasi ja käisin õuepeal ringi nagu ootaks kedagi. Lõpuks lõi mu pea kohal pirn särama! Avastasin, et mul on ju plätud, need mahtusid ka sealt postkastiaugust läbi ja paari korra üritamisega saingi ukselingi alla vajutatud ja uks tuli klõpsuga nagu võluväel lahti. Tavaliselt see heli pigem ehmatab mind, kuid seekord tõi see endaga kaasa suure kergendustunde. GOD BLESS mu piisavalt peenikesi käsi, rannaplätusid ja neid inimesi, tänu kellele ma plätud jalga panin. Lisaks sain jällegi tunnistust sellele, et elus on kõige rohkem vaja kavalust. Ma oleksin võinud lihtsalt hüsteeriliselt nutma hakata ja trepile istuma jääda, seniks kuni keegi näeb ja kuidagi telefoniraamatust või kuskilt numbri leiab ja mu perele teada annab. Või siis oleksin võinud lihtsalt selle klaasukse prügikastiga kildudeks lüüa (kusjuures mõlemad ideed käisid korra peast läbi). Aga tänu kavalusele ma sain tuppa, ja lisaks ka paar õppetundi:

1. 

   Ja see võtmehoidja kah noh!

   Ära kunagi tee nalja tõsiste asjadega.
2. Ära kunagi mine välja ilma plätude või võtmeta.
3. Ära lõpeta üritamist.

Lisaks peaksin vist inimestel soovitama, et ärge tehke välisuste sisse auke, mis on liiga laiad ja mis asuvad liiga lähedal lingile. Või siis kasutage ümmargusi linke. Kuna keegi võib tulla, võtta oma jalast plätu ja pista oma käe sealt august läbi ja teha plätuga ukse lahti. Ja siis sa oledki langenud murdvarga ohvriks. (See kõlab peaaegu nagu mõni halb anekdoot aga see on tõsi, kahjuks).

Nädalavahetus Londonis!

Camden Town, Londoneye, Chinatown ja head inimesed.

Niisiis, olin nädalavahetusel Kymbali juures ja ta tegi mulle ühe suure ekskursiooni Londonis.

Alustuseks pidin ma kuidagi tema juurde jõudma. Selleks on kõige mõistlikum kasutada rongi. Welwyn Garden City asub Londonist 45 min kaugusel, rongiga 30 min kaugusel. Ma läksin rongiga ja selgus, et siin on kaks asja teisiti kui Eestis. Esiteks, rongid on palju kiiremad (tunnelitest läbi sõites lähevad kõrvad lukku) ning teiseks, piletid on rohkem kui poole kallimad. Üldse ühistransporti kasutada on kallis. Ehk sama maa eest, mille eest Eestis peaks maksma 3-5€ tuleb maksta 8-10£.

London Kings Cross

Igal juhul, ma jõudsin Londoni Kings Cross`i rongijaama. Seal ootasin Kymbali ära ja siis sain ta venna Oyster kaardiga tasuta sõita. See kaart on umbes nagu Tallinnas roheline kaart. Järgmisel päeval sain enda Oyster kaardi, millele laadisin peale 9£ ja siis sain terve päeva kasutada Londoni siseselt ühistransporti nii palju kui soovisin. Me kasutasime palju ronge ehk siis see kaart oli igati kasulik.

Reklaami ka!

Kuna ma läksin juba reede õhtul, siis tuli leida koht, kus ööbida. Selleks oli Kymbali isa korter. Ta tuli meile rongijaama vastu. Otsustasime koju osta hiinatoitu, Kymbali isa küsis, mis jooki ma tahan, ma ütlesin, et ma joon kõike, et vahet pole, aga ma ei ootanud, et ta mulle veini ostab, mida ta tegi. Autos otsustasid tagumised reisijad kuulata endale meeldivat muusikat, mis esimestele väga ei sobinud, kuna eest kostus kordamööda Kymbali vennalt „Oh, sweet Jesus!“ ja isalt „Bloody hell!“.

Kahjuks mitte nii hea kui Chopsticks

Hommik venis, kuna Kymbali isa pidi meid rongijaama viima, kuid Inglismaal oli erakondade valimine või midagi ja ta isa ja vend tahtsid seda vaadata. Häälte ettelugemisel kostusid jällegi kõrvaltoast laused „Bloody hell!“ ja „Sweet Jesus!“. Lõpptulemus oli olnud rahuldav, kuna võitis isik, kes lubas tasuta kõrgharidust, mida Inglismaal hetkel ei ole (ma ei mäleta, kes see oli ja ei viitsi googeldada ka, Kymbali vend võib sellest lähemalt rääkida, kuna ta oli eraldi mingi essee taolise teksti temast välja printinud ja ta käis nende lehtedega ringi nagu usukuulutaja, „Politics is lyfe“- ta enda sõnad, kui Kymbali käis nagu paha hais peale, et nad seda hiljem youtubest järgi vaataks).

Lõpuks jõudsime Camdan Town`i ja see oli mega! Sõnadega kirjeldades- koht, kus alati on lõbus, kus poode kaunistavad hiigeltennised, needid, elevandid, lennukid jne. Kus kõik on värviline ja kõik inimesed on igat pidi värvilised. Kust leiab kõike kõige vingemaid riideesemeid ja jalavarje. Kus igasse poodi sisenedes tahaks selle tühjaks osta. (Kõige parema ülevaate saate videost!) Paarile asjale ei suutnud vastu panna ja pidin need ikkagi ära ostma. Igatahes, sinna ma lähen tagasi, kui mul on natuke rohkem „pocket-money“.

See on klubi kus käivad head bändid muusikat mängimas!

Sellised!

See on pood, kust õigeid jalavarje osta!

Sealt ostan omale järgmise pusa (käsitöö kusjuures!)

Jah

Siis sõitsin double-tecker bussiga ja rongiga Kymbali ema juurde ja sealt edasi ootas meid juba Londoneye. Ma arvan, et hakkan tihedamini Kymbali juures käima, kuna tal on seal klaver ja kitarr ja te ei kujuta ette, kuidas mul näpud sügelevad nende kahe mängimise järele, kuna mul siin endal neid ei ole. Lisaks saan tema liialt jutuka emaga eesti keeles rääkida, mis on samuti vaffa. Igaljuhul, sõime kiirelt midagi ja hakkasime liikuma. Kymbali semu sai meile tasuta piletid Londoneye peale, kuhu me otsustasime minna õhtul (mis oli kena otsus!) Korraks tundus, et me jääme hiljaks, kuid õnneks siiski jõudsime õigeks ajaks. Vaatepilt oli suurepärane! (Jällegi videost näete peaaegu sama kaunist vaadet kui see oli päriselus.)

Nautige!

Pärast seda liikusime Tescosse, kust leiab kõik vajaliku, et mitte nälga surra ega ära kuivada ja siis edasi Chinatowni, mis pidavat olema gay part of London. Suhteliselt hästi iseloomustatud, kuna üle ühe klubi oli gayklubi. Ma arvan, et me käisime seal ikkagi tänavavaate pärast, vist. Igatahes, järsku tundsime, et olime suurest kõndimisest hästi väsinud ja maandusime Kymbali juurde.

Silmad avanesid järgmisel hommikul, kui ma pidin hakkama ära liikuma. Siis selgus ka, et rongiga ei ole võimalik Welwynisse jõuda, kuna olid mingid hooldustööd (millega peab mõningatel pühapäevadel arvestama). Me ei arvestanud, aga polnud hullu, kuna rongisid asendasid spetsiaalsed asendusbussid. Ehk siis, rongiga sain kuni mingisuguse peatuseni, kust pidin edasi minema bussiga, mis tõi mind ilusasti kohale. Bussi sisenemisel ei pidanud uut piletit ostma, vaid sain sõita selle sama rongipiletit alusel. Kindlasti ei jõudnud ma kõike avastamist väärt avastada, aga mul on veel aega ja Kymbali on alati nõus oma giidioskuseid arendama. Ta on üks vahva tüdruk. Oli mega nädalavahetus!

Siin ka ülevaade videona!!!:

( https://www.youtube.com/watch?v=FEElQhCHyDE )